Radoonioht ja selle ennetamine
Mis on radoon?
Radoon on looduslikku päritolu radioaktiivne gaas, mis tekib pinnases sisalduva uraani radioaktiivsel lagunemisel. Põhja-Eestis on see seotud uraanirikaste kivimite, diktüoneemaargilliidi ning glaukoniit- ja oobolusliivakivi esinemisega, Lõuna-Eestis graniidirikka moreeni levialadega. Gaasi liikumist pinnases soodustavad näiteks karst, pinnaselõhed, poorsus ja pinnase mittekülmumine hoonete ümbruses. Kõrgema riskiga piirkondadeks loetakse eespool nimetatud põhjustel Harju- ja Raplamaad ning Lääne-Virumaad. Siseruumidesse satub radoon läbi vundamendis ja põrandates olevate pragude ja avade, kuna hoones on madalam rõhk kui selle all. Õhust pea 8 korda raskema gaasina kontsentreerub see keldri ja/või esimese korruse põrandale. Radoon on lõhnatu, värvitu, maitsetu – tuvastatav vaid spetsiaalsete mõõteseadmetega. Mõõtmisi tehakse nii pinnases kui ka siseruumides ning enamasti on mõõtmistulemuste või -väärtuste vahel otsene seos, kuid oluline on ka ehituskvaliteet. Inimese kehasse satub radoon kopsude kaudu, põhjustades hinnanguliselt 10 % kopsuvähi juhtumitest, st Eestis 70–100 juhtumit aastas.
Normid ja kõrgema ohuga asukohad
Ainsaks nii pinnase kui hoone siseõhu radoonisisalduse normväärtusi sätestavaks dokumendiks on Eesti Vabariigi standard „Radooniohutu hoone projekteerimine”, mis on soovituslik ega kohusta ehitajat millekski. Seega on tark võimalikke probleeme ennetada: uurida enne ehituse algust Eesti Geoloogiakeskuse radooniriski kaarti ja ohupiirkonna puhul tellida eelnevad mõõtmised.
Radoon pinnaseõhus
Pinnaseõhus leiduva radoonisisalduse järgi liigitatakse pinnased madala, keskmise, kõrge ja väga kõrge tasemega aladeks. Kui madala ja keskmise taseme puhul piisab vaid
kvaliteetselt ehitatud vundamendist ja põrandatest, siis pinnase kõrge radoonisisalduse korral (>50 kBq/m3 pinnaseõhus) tuleb rakendada lisameetmeid. Üks lihtsamaid ja
tõhusamaid lahendusi on hoonealuse (tagasitäite, pinnase) ventileerimine, millega ühtlasi alandatakse gaaside rõhku hoone all. Selleks paigaldatakse ehitamisel vundamendiauku ventilatsioonitorude võrk, mis ühendatakse hoones või väljaspool hoonet paikneva püstikuga. Gaasi ja niiskuse kiireks kogumiseks kaetakse torud kergkruusaga (fr 10–20 mm). Õhulise ja sõmera struktuuriga kergkruusa abil on radooni põranda alt lihtne välja ventileerida, kuna niiskusel ja gaasidel on kergkruusa graanulite vahel piisavalt vaba ruumi takistuseta liikuda. Alternatiivse variandina võib väiksemate vundamentide puhul piisata reguleeritavate ventilatsiooniklappide paigaldamisest maja vastaskülgede soklisse. Kuna kergkruus on hea soojapidavusega (~0,1 W/mK), täidab see kirjeldatud moel n-ö põranda ventilatsioonisüsteemi ning ka täite- ja soojustusmaterjali rolli – kaeviku tagasitäidet tehes saab ühtlasi ka põrand soojustatud. Arvestuslikult kulub 150 m2 ehitusalusele pinnale üks koorem(u 75 m3) kergkruusa, et täita hoonealune pind 40–50 cm kihiga.
Veel soojapidavam ja radoonikindlam põrand
Veelgi soojapidavama põranda rajamiseks kaetakse kergkruus Styrofoami plaatidega. Kõrge radooniohuga aladel tuleb kasutada lisaks ka radoonikilet, mis paigaldatakse soojustuse ja betooni vahele. Väga oluline on kile vuugikohtade, seintest läbiviikude korrektne, tootja juhenditele vastav ehitamine. Vältida tuleb kile vigastamist järgnevate ehitusetappide juures. Olemasolevates hoonetes alandatakse radoonitaset, rajades maja ümber radoonivööd ja -kaevud, kus saab samuti kasutada kergkruusa hea aeratsiooniga täitematerjalina.
* Materjal on ilmunud ajakirjas Keskkonnatehnika 2/2013