Üleminek jätkusuutlikule ühiskonnale on meie aja määrav trend. Pole ühtegi organisatsiooni, mis ühel või teisel määral ei pääseks rohelisemale majandamisele ülemineku seisukoha võtmisest.
Ehitustööstus on selles üleminekus ühiskonna üks olulisemaid osi ja seal on veel palju teha, et muutuda jätkusuutlikuks. Õnneks on veel madalalt rippuvaid puuvilju, mida korjata ja suur uuenduspotentsiaal. Kuid selleks, et üheskoos võimalusi ära kasutada, peab meil kõigil olema selge ülevaade oma hetkeolukorrast.
Jätkusuutlikkus kui termin on muutunud meie igapäevakeele püsivaks osaks, kuid mida see täpsemalt tähendab? Määratlusi on mitu, kuid see, mida võib-olla kasutatakse, pärineb USA-st:
"Looge ja säilitage tingimused, milles inimesed ja loodus saavad eksisteerida produktiivses harmoonias, mis võimaldavad täita praeguste ja tulevaste põlvkondade sotsiaalseid, majanduslikke ja muid nõudeid." – USA riikliku keskkonnapoliitika seadus (1969).
Jätkusuutlikkus eeldab seega tasakaalu inimeste, tootlikkuse ning nende vahetu ja globaalse keskkonna vahel nii praegu kui ka tulevikus. See viib meid jätkusuutlikkuse 3 P juurde – inimesed, planeet, kasum (people, planet, profit), mida sageli kasutatakse jätkusuutlikkuse põhiaspektide iseloomustamiseks. Põhjus, miks kaasata nii inimesi kui ka majandust, mitte keskenduda ainult planeedile, on see, et mõlemad on osutunud vajalikuks meie keskkonnajalajälje vähendamise töös. Lühidalt öeldes on majanduslik areng parim arengu katalüsaator igas valdkonnas, samas kui inimeste vajadused ja tarbimine on olulised aspektid nii probleemi kui ka jätkusuutlike lahenduste väljatöötamisel tulevikus.
Me ei pea minema rohelise ülemineku ajaloos kaugele tagasi, et leida näiteid selle kohta, et liigne keskendumine planeedile, mitte inimestele võib lõppeda jätkusuutmatute tulemustega. Võtame näiteks roheliste hoonete sertifitseerimisskeemide algusaja. Siis keskenduti rohkem ühemõttelisemalt hoone keskkonnajalajälje vähendamisele. Seetõttu olid sisekliima parameetrid, mis on põhimõtteliselt seotud inimeste mugavusega, madalama prioriteediga. See tõi kaasa hoonete põhilise eesmärgi – inimeste elukeskkond – täitmata jätmise. Kahjuks tuli paljud neist hoonetest pärast suhteliselt lühikest kasutusaega renoveerida või halvemal juhul lammutada, kuna keegi ei tahtnud neid kasutada. [3]
Kliimamuutuste peamise asutuse IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) sõnul on oluline, et me ei tõstaks globaalset temperatuuri rohkem kui 2 °C. Suuremal kasvul on katastroofilised tagajärjed ökosüsteemidele ja inimeste elutingimustele. Kui rääkida jätkusuutlikkusest, siis on esmatähtis globaalset soojenemist soodustavate heitkoguste vähendamine. Tavaliselt arvutatakse need mõõtühikus CO 2 ekvivalent (CO 2 -eq), mida kasutatakse erinevate gaaside kliimamõju standardiseerimiseks lähtuvalt nende mõjust CO 2 suhtes.
Ligikaudsete arvude kohaselt paiskab EL tervikuna välja ligikaudu 4 miljonit kilotonni [1] , mis tähendab, et kogu EL moodustab ligikaudu kaheteistkümnendiku ülemaailmsest kasvuhoonegaaside koguheitest, mis on ligikaudu 48 miljonit kilotonni CO 2 -ekv.
Eesti pikaajaline siht on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks ligi 80 protsenti võrreldes 1990. aasta heitetasemega;
Selle sihi suunas liikumisel vähendatakse kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks orienteerivalt 70 %ja 2040. aastaks 72 %võrreldes 1990. aasta heitetasemega.
Mõjude hinnangu kohaselt on 2050 eesmärk täidetav ja sellega kaasneb tõenäoliselt positiivne mõju majandusele ja energiajulgeolekule. Sellisel juhul kahaneb Eesti kasvuhoonegaaside heide tänaselt 21 miljonilt tonnilt ligi 8 miljoni tonni CO2 ekvivalendini 2050. aastaks. [2]
